pühapäev, jaanuar 08, 2006

Võrkpall

Aga ma ei käi ainult poes, koolis või kodus, vaid ma käin ka võrkpalli võistlustel. Ma ise pole selle peale varem veel tulnud, et seal võiks käia. Sellel nädalal käidud võistlustel sain ma näiteks reeglid teada, et ma mõtlen, et kui nüüd peaks jälle minema, siis oleks jälle libero või keegi sama tähtis nina. Ma ei servi küll alati üle võrgu, aga ka pime kana leiab tera ja nii kaua, kui ta leiab, siis ma arvan, et ma võiks ju käia. Mul on peopesad ja randmed nüüd natuke haiged, et kui keegi kätt palub, siis ma ei pruugi sellepärast seda anda, et nii valus on, mitte et ma ei tahaks kellegagi elu lõpuni kusagil kööginõudega kolistada või voodilinasid kokku voltida või võrkpalli mängida. Võrkpallis meeldib mulle see, et ma võin kohati nii vaba ja nii nihkes olla omale teadamatagi. Mu mälus on see mäng nüüd kusagil udutavate hommikute, salaja üle aia hüppamiste ning enda totakaks tegemiste kõrval, justkui omaette kett või ahel, mille iga osa on sama tähtis kui tervik. Peale võrkpalli võistlusi tahaks nüüd Aafrikasse minna, kuigi seal võib vabalt vähem eksootilisem olla.

Neanurme ja Nurmsi

Tallinn-Tartu maantee on mu jaoks olnud tuhandete kallurikoormate kaupa umbisikulist killustikku, mis on laiali laotatud ning mille peale tuterdades ei saa nagu aru, et quo vadis. Aga aeg on selles suhtes astunud omapoolsed sammud. Nimelt igasugused tehniliste abivahendite rikked on avanud natuke kinniseid silmi ja jätnud teatud kohad meelde. Sattusin korra hilisõhtul Tallinnast tulema kahekordse bussiga Tartu ja siis oli kaunis üllatav see, kui buss peale Mäod jäi seisma ning läks kottpimedaks. Keegi hõikas veel, et mis seal uut, et me oleme ju peaaegu pool teest siiani tuledeta läbinud. Nojaa. Enamus sõitjaid haaras oma mobiilid ning tegi omast siis mingisuguse seeria pilte ja hakkas saatma koju sms-e. Käredamad helistasid ja maalisid sinna telefoni sisse tumedaid kaadreid olemasolevast olukorrast, mida keegi ilmselt väga vaadata ei tahtnud, sest aeg oli ikkagi kesköö. Kuumi jooke sai tasuta. Igal teisel käis peast läbi mõte, et kuidas seda bussi tegelikult kasutada saaks, et kes teeks esimesele korrale sauna ja teisele baari, kes elaks ise üleval ja all oleks niisama enese lõhkumise koht. Siis hüüdis keegi mikrofoni teate selle kohta, et Tallinnast tuleb uus buss ning peagi lisandus teade selle kohta, et kõik ei mahu peale. Üleüldse rahvafolkloori liikus kenasti ja imelikku. Ma küll kukkusin kraavi, kui ma bussist välja astusin, aga ma ei teinud seda meelega. Elus mahub ikka paari lähitunni sisse sutsaki kiisakavat Viru keskust oma lahterdamata lühtritega ning teisalt jäine kraav kusagil Kesk-Eestis, kus põsk on ainuke kombits. Nojaa. Ma olen alati jala läinud, kui muudmoodi ei saa. Kõndisin helkurita kusagil ja kusagil köhis mingi mees mulle tausta. Ta võis tõesti olla omas hoovis ja köhida nii palju kui tahab, aga minu sisemise hooviga see ei haakunud. Kusagilt võsast lasi keegi ka täistuled peale, aga see polnud samuti tellitud. Mulle tuldi vastu. Jälle.